Oktoober on rinnavähi teadvustamise kuu. Selle puhul kutsume Sind võtma oma elust 20 minutit, et viia end kurssi kõige olulisemaga - oma elu hoidmisega. Tervise Arengu Instituudi vähiregistri andmetel on rinnavähk Eestis naistel kõige sagedamini diagnoositav vähk moodustades viiendiku kõigist uutest vähijuhtudest. Surmapõhjuselt on rinnavähk naiste seas teisel kohal jäädes alla vaid käär- ja pärasoole vähile. Kuigi rinnavähi suremus on aastatega langenud, on haigestunute arv aasta-aastalt suurenenud puudutades 2020. aastal kokku 783 esmashaigestunut. Rinnavähk on kõikjal meie ümber mõjutades igas vanuses naisi, kas otseselt või kaudselt läbi lähedase. Oleme kokku koondanud kõik olulise, mida iga naine peaks teadma rinnanäärmekasvaja kohta, et hoida iseenda ja oma lähedaste tervist. Lisaks avab meile oma ausat, ilma filtrita lugu rinnavähi ellujääja ja meikar Merili Reinlo (30), olles näiteks sellest, kuidas rinnavähk võib tulla meie ellu kõige ootamatult hetkel ja jagades, mida saad Sina enda jaoks ära teha, et kutsumata külaline su elust sama kiiresti ka lahkuks.

 

Rinnavähki haigestumine ja selle ravi Eestis

Kaire Innos, Tervise Arengu Instituudi teadusdirektor, avab Eesti statistikat toetudes vähi sõeluuringute ja vähiregistri andmetele: “Rinnavähi haigestumus on pikaajalises tõusutrendis ja see puudutab rohkem vanemaid vanuserühmi. Rinnavähisuremus on aga langenud juba alates 1990. aastate teisest poolest kõigis vanuserühmades, välja arvatud 70aastaste ja vanemate naiste seas.
 
Viimastel aastatel on toimunud olulised muudatused kõigis vähi sõeluuringuprogrammides – sõeluuringutele on alates 2021 oodatud ka ravikindlustamata inimesed ning lisaks tavapärastele e-kirjadele ja tavakirjadele on võetud kasutusele SMS-kutsed ja -meeldetuletused, mis aitavad vajaliku info viia rohkemate inimesteni. Muutused on toonud ka tulemusi – vähi sõeluuringute registri andmetel osales 2022. aastal rinnavähi sõeluuringul 63% kutsutud naistest. Soovitatav tase on siiski 70%. Rinnavähki diagnoositakse üldjoontes järjest rohkem varases staadiumis, erandiks oli paraku 2020. aasta, kui toimus väike tagasilöök COVID-19 pandeemia tõttu.

Kui võrdleme, kui kaua Eesti patsiendid pärast diagnoosi elavad võrreldes Põhjamaadega, siis rinnavähi elulemuses on meil mõõdukas mahajäämus, mis on seotud hilisema avastamisega. Rinnavähi ravi on Põhjamaadega samal tasemel.”

 

Mida me teame ja mida me ei tea rinnavähist?

Tallinna Regionaalhaigla onkoloog Riina Kütner võtab meile teadaoleva kokku :”Rinnavähi esinemist mõjutavad paljud hormonaalsed tegurid, mida naine ise mõjutada ei saa. Teame, et igas meie kehas tekib elu jooksul pidevalt nn valesid rakke, mis ei vasta oma konkreetse organi teiste rakkude ehitusele ehk siis organismis tekib „praaktoodangut“. Enamuses organismides sunnitakse sellised rakud kaduma, seda nimetatakse programmeeritud rakusurmaks. Mõnes organismis on juba geneetiliselt kaasa antud sund neid rakke ühes või teises organis tekitada rohkem kui tavapäraselt ehk siis esinevad kõrget vähiriski põhjustavad iduliini mutatsioonid. Rinnavähi puhul on nendeks ammu teadaolevalt näiteks BRCA1 ja BRCA2 mutatsioonid, aga ka PALB2, BRAD1 CHECK2 jpt. Selliseid geene nimetatakse onkogeenideks. Siiski selliselt tekkivaid rinnavähke on kõigist ainult 6-7%. On veel ka teine - mittepärilik vaid perekondlik tekkerisk - kui peres on emal, tädil, vanaemal ja/või vanaisal või onudel olnud rinna-, munasarja või eesnäärmevähk. Antud juhul isegi kui geenimutatsioone ei avastata, on sellise pere järglastel ikkagi vaja ennast kontrollida varem kui teistel. Samas võib olla puudulik ka süsteem, mis sunnib valesti arenenud rakke surema, need jäävad alles ja muutuvad edasi ning paljunevad. 
 
Kindlasti ei tea me kaasasündinud eeldustest kõike, enamus elu jooksul rakkudes tekkivatest muutustest on siiski põhjustatud kas eluviisist või välisteguritest. Näiteks kuna rinnanäärme kude küpseb lõplikult alles esimese sünnituse ajaks, on ta senini vastuvõtlik välisteguritele. Seetõttu leiti juba keskajal, et nunnakloostri nunnadel oli rinnavähki rohkem, kuna neil enamasti sünnitusi ei olnud. Ka hilist esmassünnitust on peetud rinnavähi riski tõstvaks. Kuni 70% rinnavähkidest on östrogeenist sõltuvat, st östrogeenretseptor-positiivsed. Seetõttu mida pikemalt on rinnanääre selle hormooni meelevallas ( varane menses, hiline menopaus ja selle pikendamine hormoonasendusraviga) on samuti rinnavähi tekkekohalt ebasoodne. Östrogeeni toodetakse ka rasvkoes, mistõttu kaalutõus menopausis (enamasti kuni 10kg) on samuti soosiv tegur. Ka regulaarne liigne alkoholitarbimine ja väheliikuv eluviis on uuringute andmeil oluliseks riskifaktoriks.
 
On siiski ka kaks agressiivsemat vähivormi, mille ravis viimasel ajal on tehtud väga suuri edusamme mitmete konkreetsele vähirakuvormile sihitud ravimi ehk sihtmärkravimi näol. Neid ravimeid kombineeritaks rakumürkidega ja tehakse seda ka eriti kavalal moel seda vähirakku sisse viies. Vähirakud on siiski eriti osavad ka rakumürkidest „kõrvalepõiklemisel“, nad suudavad enda suunas arendada uusi veresooni, et enda suurt ja kiiresti paljunevad kolooniat toita ning rakumürkide põhjustatud kahjusid parandada. Seetõttu ongi osad kasvajad eriti tundetud igasugusele ravile ehk nad on ravimresistentsed. Õnneks pole selliseid vorme väga palju, aga kui selline kasvaja tekib ja ta on jõudnud ennast laiali külvata, on seda väga raske lõplikult välja ravida. 
 
See on ka üks põhjuseid, miks varane avastamine on niivõrd oluline. Kuna naistel alates 50st eluaastast on rinnakude juba veidi paremini läbi valgustatav võrreldes noortega, on neile kindlasti soovitav käia iga 2 aasta järel mammograafial. Nooremate naiste puhul on mammograafia samuti võimalik, kuid eriti tiheda rinnakoe juures on radioloogidel vahel raske täie kindlusega välistada kasvajalisi muutusi. Ultraheliuuring on abiuuringuks, mis siiski väga väikesi kasvajakoldeid leida ei võimalda. Kõrge vähiriski korral ( kui geeniuuringul on tuvastatud mutatsioon) tuleks uuringuid alustada 25.-30st eluaastast ning käia arsti juures ja uuringutel 2x aastas. Neile tehakse kord mammograafia ja kord rindade magnetuuring. 
 
Võimalik on ka riski taandav rinnakoe eemaldamine kohese taastusega. Selle meetodi puhul on oluline naise enda soov. Agressiivsemad vähivormid nõuavad tavaliselt ka lisaks kirurgilisele ravile ja rinda säilitava opi korral kiiritusravile veel ka tsütostaatilist +/- sihtmärkravi, kas enne operatsiooni või lisaks veel ka pärast seda. Tahan rõhutada, et kellelegi ei tehta ravi enne, kui diagnoos on lõplikult kinnitatud koeuuringul, mis võimaldab meil selgitada, millise vähivormiga on tegu, kui suur ja levinud see on ja milline on konkreetselt sellele patsiendile sobilik ravi.”

 

Merili Reinlo: Minu lugu võitlusest rinnavähiga

“Minu rinnavähi teekond algas 2022. aasta juulikuus Beach Grindi muusikafestivalil. Kui ärkasin festivali teisel hommikul üles ja rinna pealt sügades tundsin, et sõrmede alla jäi suur-suur tükk, mis oli sinna tekkinud justkui üleöö. Lisaks olin kohutavalt haige, sest Beach Grindi esimene päev oli olnud tohutult sajune ja mul ei olnud väga palju riideid seljas. Festivali järgmisele päevale ma enam ei läinud, vaid sellele järgneval uuel nädalal helistasin esmaspäeval Tartu rinnakabinetti, et saada vastuvõtule aega kontrollimaks, mis minuga toimub ja mis tükk see selline on.
 
Kui ämmaemand katsumise käigus mu rindasid kontrollis ütlesin kohe otse välja, et kas see on nüüd rinnavähk. Mu sisetunne kuidagi juba karjus seda sees. Too hetk ta vastas mulle, et rinnavähk see kohe kindlasti olla ei saa, sest rinnavähk ei ole nii piiritletud. Kasvajad on tavaliselt säbrulised ja ebaproportsionaalsed, tükk minu sees oli aga 4 cm diameetriga pall. Siiski kirjutati mulle välja saatekiri ultrahelisse, et moodustis põhjalikumalt üle vaadata. Ämmaemanda esialgne diagnoos mulle oligi, et tegu on abstsessiga, mis on selline põletikuline kolle, kust oleks vaja põletikuline vedelik tükist välja tõmmata ja seejärel peaks see ise ära paranema. Kuna ma pidin paari päeva pärast ka kohe merele tööle minema, siis sain soovituse EMOs käia, et saada kõige kiiremini abi. Läksime Võru EMOsse, kust sain naistearstile aja ülejärgmiseks päevaks, kes saatis mu ultrahelisse. Ultraheliga vaadati mind üle ja arvati samuti, et tegu on ilmselt abstssesi või tsüstiga, mida oleks vaja punkteerida. Ja seejärel seal samas kabinetis kirurg seda ka punkteeris, sain nädalaks haiguslehe ja antibiootikumi kuuri ning öeldi, et nüüd peaks korda saama. Mida, aga ei juhtunud oli korda saamine. 
 
Nädalad möödusid ja tükk mu sees aina suurenes ja suurenes, kuni see täitus jälle vedelikuga ja oli juba nüüdseks ka kergelt valus. Pöördusin tagasi Võrru, samal ajal hoides ühendust Tartu rinnakabinetiga. Võrus otsustati tookord, et kuna nõelaga punkteerimist juba prooviti, siis nüüd pannakse dreen sisse, mis aitaks vedelikul ise pidevalt väljuda. Mis küll juhtus dreeni sissepanemisega oli see, et samal päeval tekkis mul väga kõrge palavik, rind läks paiste ja hästi punaseks. Kui varem oli mul seal lihtsalt tükk ja naha värvuses ei olnud muutusi ega ta ei valutanud, siis nüüd peale dreeni panekut läks see vihaseks. Minu järgmised 10 päeva koosnesid kirurgi vastuvõttudest, ultrahelidest, vereproovidest ja kompuutris käimisest, kuid midagi halba otseselt ei leitud kuni oligi aeg dreen välja võtta. Sain uue antibiootikumide kuuri ja öeldi, et nüüd peaks kindlasti tagasi tõmbama. Mida jälle ei juhtunud oli paranemine.
 
Ja nii ma meeleheitlikult läksin jälle tagasi Võrru, kus mind vaadati mitmendat korda ultraheliga üle ilma uute avastuseta. Võru arstid olid täiesti nõutud ning nende käed minu juhtumi osas seotud. Naistearst suunas mind tagasi Tartu rinnakabinetti, sest kui keegi oskab mind minu rinnamurega aidata ja probleemi sügavamalt uurida, saavad need olla vaid sealsed spetsialistid. Sest isegi, kui ükski ultraheli ega vereproov midagi tõsist ei tuvastanud, olin ma ikkagi haige ja mu rind ei olnud ära paranenud. Kirjutasin taaskord ämmaemandale ja sain lõpuks ometi mammograafiasse aja. Juba samal päeval, kui ma mammograafiast koju sõitsin helistas mulle mammoloog ja ütles, et ta midagi halba otseselt ei näe, aga kuna moodustis ei ole 3 kuu jooksul ära paranenud, siis ma saadan su ikkagi uuesti ultrahelisse, et võtta biopsia ja seekord Tartusse. Biopsia tulemustega läks 3 nädalat. Selleks ajaks oli kätte jõudnud septembrikuu. Kuna olin kulutanud juba nädalaid erinevate arstide vahelt käimisele ja uuringutele ning mulle oldi pidevalt kinnitatud, et midagi halba ei nähta, siis biopsiat minema tehes tundsin juba suuremat enesekindlust. Mõistsin, et midagi on minuga küll viga, aga ma saan kindlasti abi.
 
7. Oktoober 2022 varises minu maailm täielikult kokku. Ma istusin üksi kodus ja mul tuli järsku meelde, et biopsia tulemused peaksid nüüd olemas olema digiloos. Logisin sisse digilukku ja mulle vaatas vastu minu diagnoos. Esmapilgul ma oma diagnoosi tõlgendada ei osanud, mistõttu asusin kiiresti guugeldama tulemuste meditsiinilisi termineid. Lugesin “halvaloomuline kasvaja” ja varisesin seal samas põrandal kokku. Ma olin täielikuks šokis, ma hakkasin nutma ja helistasin emale. Ainus mõte, mis mu peast läbi käis oli: “See ei ole võimalik, see ei juhtu ju minuga siin ja praegu. See on vale. See peab olema kellegi teise diagnoos.” Tuli ikkagi välja, et tegemist oli minu diagnoosiga. Võtsin kiiresti ühendust rinnakabineti ämmaemandaga, kes helistas mulle tagasi ja kinnitas mulle, et jah Merili, tundub, et asjad on nüüd sedasi, et meil oleks vaja sind saada kiiresti onkoloogi vastuvõtule.

 Esimene saadaolev onkoloogi aeg oli 3 nädala pärast. Inimesed surevad vähki mõne kuuga ja mina sain aja 3 nädala pärast, kas kujutate ette? Jällegi soovitati mul minna EMOsse, sest olukord oli nii tõsine, et ma ei saanud enam magada, rind oli paistes ja põletikus, see oli nii valus, et seda ei saanud isegi puudutada, see oli tulipunane. See nägi õudne välja. Selleks hetkeks sõin juba valuvaigisteid, sest niimoodi elada oli tõeline piin. Kui nad EMOs näevad, et asi on nii tõsine, siis nad kindlasti leiavad mulle kiirkorras selle võimaluse ja aja. Kuid juhtus vastupidine ja minuga käituti EMOs hoopis halvasti. Sinna jõudes olin ma endast nii väljas, meeleheitel ja lootusrikas ning selle peale kehitati vaid õlgu ja paluti nutmine lõpetada, sest nüüd on aeg ennast kokku võtta. Andke andeks, ma täna just üksi paar tundi tagasi lugesin digiloost, et mul on kasvaja. Ma tõesti ei suuda ennast praegu kokku võtta. Aega mulle ei leitud ja mind saadeti koju tagasi. Mul ei olnud enam  kuhugi rohkem pöörduda, seega kirjutasin kodus koos emaga läbi pisarate uuesti rinnakabineti ämmaemandale oma kogemusest. Olin juba igasuguse lootuse kaotamas, kuni ämmaemand helistas mulle ülejärgmisel päeval ja ütles: “Merili pane nüüd riidesse, doktor Lehtsaar võtab sind vastu, ta lihtsalt võtab su vahele.”
 
Ma olin nii ärev, kuid samal ajal valitses mind ääretu rõõm. Lõpuks ometi saan ma teada, mis minuga täpselt toimub, mis staadium mul on, kas mul on kuskil siirdeid, kas ma jään elama, kas ma suren ära. Kui ma onkoloogi kabinetti jõudsin, oli doktor Lehtsaarel juba minu haiguslugu ees. Rääkisin talle ära kõik, mida olin pidanud 3 kuu jooksul läbi elama ja samal ajal nägin kuidas, ta näoilme muutus. Ta ütles mulle otse ja ausalt, et tegu on ühe väga halva ja agressiivse tegelasega ja meil ei ole enam aega kaotada. Ja siis ta ütleski mulle, et ma kutsun nüüd siia kabinetti ühe väga pädeva onkoloogi, kes on spetsialiseerunud just noortele ja temast saab minu raviarst - doktor Kallak. Koos määrati mulle ravikabinetis ära kolmas staadium. Kasvaja oli nüüd 8 cm diameetriga ehk see oli vaid kolme kuuga kahekordistunud.
 
Mult küsiti, kas mul on lapsi või kas ma tahan neid kunagi saada. Ütlesin, et mul ei ole lapsi, ma ei olnud selle peale isegi nii kunagi varem mõelnud, aga muidugi oleks tore kunagi emaks saada. Mulle pakuti varianti munarakud külmutada, sest keemiaravi on väga intensiivne ja selle tagajärjel ei pruugi enam kunagi lapsi saada. See oleks aga ravi alguse edasi lükanud paari nädala võrra. Seisin keerulise valiku ees ning pidin otsustama kohe. Sellel hetkel tuligi mul väga kiire otsus - ütlesin kõva häälega arstidele välja, et suva, hakkame lihtsalt raviga pihta ja ma ei muretse nende asjade pärast, mida mul ei ole, vaid ma elan siin nüüd ja praegu. Nüüd on aeg hakata võitlema iseenda elu eest, sest see on praegu kõige olulisem. Minu ravi algas täpselt nädala pärast, 14. oktoobril. 
 
Kuid, kuidas ikkagi sai siis lõpuks tekkida mulle rinda tükk üleöö? Miks ma ütlen, et mul tekkis see tükk sinna üleöö on see, et eelmisel õhtul seda tükki seal ei olnud. Kuna kandsin festivali alguse eel endale isepruunistajat peale, oleks nii suur tükk mulle kindlasti käe alla jäänud. Doktor Lehtsaar arvab, et kasvaja oli rinna sees mul juba aastaid elutsenud ning see lõi ennast välja koos minu saatusliku Beach Grindil haigestumisega. Jumal tänud, et lõi, sest kes teab, kas oleksin muidu täna siin.”

 

 

Merili Reinlo pärast rinnaeemaldus operatsiooni. Allikas: Erakogu

 

 

Uue minapildiga aktsepteerimise ilu ja valu

“Mulle määrati 4x4 keemiaravi, mis tähendab, et esimesed 3 kuud ma käisin iga nädal keemiaravi saamas. Olid pikad keemiaravid ja olid lühikesed, kokku 12 keemiaravi ja sinna juurde määrati ka immuunravi, mida sain samuti iga 3 nädala tagant. Keemiaravi eesmärk oli kontrolli alla saada põletik rinnas ja sellega koos hävitada kasvaja. Doktor Lehtsaar ütles mulle kohe alguses ära, et minu rinda ei ole võimalik päästa, kuna väga suur ala on kasvajast haaratud ja kahjustada saanud. Esialgne mõte sellest oli hirmutav, aga samas mõtlesin, et mul vahet ei ole. Minu pärast võtke kasvõi mõlemad rinnad, peaasi, et ma saan terveks. See on praegu ainus asi, mis on oluline. Kui sulle öeldakse naisena, kes on veel väga noor ja kellel ei ole lapsi, et sul hakkab nüüd keemiaravi pihta, mille tõttu sul tulevad juuksed ära ja sul lõigatakse veel rind ka ära, siis see tunne ei ole meeldiv. Ja veel hirmutavam oli kuulda, et juhul kui geenitest näitab geneetilist soodumust eemaldatakse mõlemad rinnad. Ma teadsin, mis mind ootamas on, kuid ma veel ei mõistnud seda täielikult. Ainus, mis mõistsin oli see, et mul ei ole nüüd aega mitte milleski kahelda vaid usaldada meditsiini ja lihtsalt hakata ühest otsast minema hoolimata sellest, mis esteetika seal juures on. Minu jaoks ei olnud välja nägemine üldse olulisem kui see, et ma oleksin terve.

Esimene kõige suurem muutus, mis keemiaraviga tekkis oli karvkatte kadumine. Mul olid rindadeni juuksed ja kusagil kolmandal nädalal hakkas mult juukseid meeletult välja langema. Sellel hetkel ma otsustasin, et ma ei viitsi enam ja ütlesin emale, et davai ajame mu juuksed maha. Ja seda me siis tegime. Ema oli protsessi käigus kordades emotsionaalsem kui mina, mina vaid naersin kõva häälega kõrval terve aja. Me leppisime emaga algusest peale kokku, et ei mingit haletsust minu suunas ja oleme iga väiksemagi saavutuse üle rõõmsad. Oleks ju arvanud, et pikkade juuste kaotamine teeb mind kurvaks, kuid oma üleküllavas positiivsuses suutsin näha olukorda põneva elumuutusena. Ma olin õnnelik, et saan vanast lahti ja, et mulle kasvavad täiesti uued rikkumata juuksed, kui keemiaravi ükskord läbi on. Sest ma olin enda jaoks otsustanud, et see saab ükskord läbi. Ja eriti olin õnnelik, et ülejäänud keha viivuks karvadest puhas oli. Võtsin seda kõike raviteekonnaga ja huviga nägin ennast kiilakana, sest see on miski, mida ma ju ilmselgelt kunagi ise ei teeks. Ma sain jumestajana jälle kätt harjutada, et mida teha juhul, kui sul üldse kulme ei ole. Ma võtsin seda kõike uue väljakutsena, sain katsetada midagi, mida ma kunagi ei ole saanud proovida ja näha iseennast täiesti uues valguses.

Enesehoolivus haavatavas situatsioonis oli äärmiselt oluline minu enesekindlusele. Samuti aitas minu enesekindlusele kaasa, et minu lähedased ei kohelnud mind kordagi nagu vähihaiget vaid suhtusid minusse nagu ikka. Ma olen ikka mina ise ja vähkkasvaja ei defineeri seda, kes ma inimesena olen. Väga palju sain ka komplimente, kui olin kiilakas, et mul on nii ilus peakuju. Jälle miski, mida ma ise ei olnud kunagi tähele pannud ja siis hakkasin ka ise vaatama, et ongi jumala ilus tegelikult. Õppisin armastama end täiesti uuest, endale seni tundmatust küljest. Enesekindlus saab alati alguse seestpoolt. Minu enesekindlus ei sõltu sellest, milline ma välja näen vaid ma tean, et kui ma olen hea inimene, ma käitun teistega hästi, kui ma saan olla keskkonnas, mis teeb mind õnnelikuks, siis see varjutab absoluutselt igasuguse kiilaspäisuse ja ühe rinnaga olemise. Kõik on elus suhtumise küsimus ja sinu otsustada on see, kuidas sa millessegi suhtud.

Seejärel tekkisid mul need kõige tüüpilisemad kõrvalnähud - pidev suur väsimus, söögiisu tuli ja läks ja siis kadus sootukski, limaskestad muutusid tundlikuks, silmad olid väga valusad. Keemiaravi tõttu sai kõige rohkem kahjustada mu nina, see veritses pidevalt ja oli tatine. Küüned muutusid hästi hästi nõrgaks. Kuid miski neist ei murdnud mind. Loomulikult oli ka minul hetk, kus ma ühe korra esimeses ravipooles pidamatult oksendasin ja endale kiirabi kutsuda soovisin, kuid lõpuks ikkagi sain kummelitee endale sisse püsima ja edaspidi seda rohkem ei juhtunud. Need kõik raskused tundusid ühtäkki tühised, kui hakkasin nägema märke paranemisest. Keemiaravi mõju hakkasin nägema juba peale esimest keemiat, kui tundsin, kuidas kasvaja tüki ääred keemiaga pehmenesid. Keemiaravi töötas ja teadsin, et kõik läheb täpselt nii nagu minema peab.

 
Teises ravipooles ma iga nädal enam keemiaravis ei käinud vaid tegin seda iga 3 nädala tagant.  Selles ravipooles vahetus keemiaravi punase keemiaravi vastu, mis oli eelmisest intensiivsem. Uus ravim tegi enesetunde nii halvaks, et esimesel päeval, kui ma selle ravi kätte sain oksendasin ma õhtul juba paari tunni möödudes hinge seest välja. Nädal aega peale keemia saamist lebasin endiselt voodis nõrgana. Mul pea valutas, sümptomitest tekkisid juurde hemorroidid. Kõht oli kinni ja söögiisu kadus. Teine ravipool oli minu jaoks füüsiliselt ja emotsionaalselt tohutult kurnavam, kui esimene, kuid ka see ei murdnud mind. Mäletan, kuidas nendel hetkedel, kui oksendasin kinnitasin endale sisimas: “see ei jää igavesti kestma, see on kõigest üks mööduv moment. Sa pead sellest lihtsalt läbi tulema, säilita rahu ja su keha teab, mida tegema peab.” Ja nii läkski.

Kui läksin viimasesse keemiasse, oli keemiaravi selleks hetkeks mõjunud suurepäraselt. Kasvaja tükk aga muudkui kahanes kuni lõpuks olid mu rinnad sama suurusega. Viimase keemia sain 17. märtsil. Kuupikkusele puhkepausile järgnes operatsioon 14. Aprillil. Kuid miks lõigati mu rind ära, kui keemiaravi oli näiliselt juba kasvaja hävitanud? Põhjus on lihtne. Mõni kasvajarakk võib mõningal juhul üle elada ka keemiaravi. Neid nimetatakse puhkeasendis rakkudeks. Kui keemiat enam ei saa ja rind oleks alles jäänud, siis need tegelased oleksid võinud mingil hetkel uuesti pead tõsta ja sellisel juhul oleksid nad olnud veel vihasemad. Rinna eemaldamine vähendas seda riski. Algselt olin oma raviarsti Kersti Kallakuga kokku leppinud, et ma ei soovi rinnaoperatsiooni teha koos taastamisega. Taastamise käigus oleksid nad samal operatsioonil, kui mu rinna ära lõikavad seda ka kohe taastama hakanud. Kui mult küsiti enne doktor Lehtsaarega operatsioonile minekut, kas ma olen oma esialgses otsuses kindel, siis vastasin, et teate, võtke lihtsalt see rind ära, ärme hakka seda taastamist tegema. Taastamisega oleksid kaasnenud erinevad riskid ja soovisin viia riskifaktori võimalikult madalale - võtame lihtsalt selle rinna ära. Teadsin, et alati on võimalik taastusoperatsioonile minna, kui ma seda tahan. Praegu oli mu ainus eesmärk terveks saada. Sest kui mul on minu tervis, siis ma võin elus absoluutselt kõike saavutada ja ei ole mittemingisuguseid takistusi.

 
Kuigi ma tegin selle otsuse niivõrd enesekindlalt, kartsin siiski sisimas, et esimene hetk, kui näen end pärast operatsiooni ilma rinnata võib teha mulle väga tugevalt haiget. Tegelikult ma ärkasin operatsioonist üles ja mind valdas vaid õnnetunne. Minu esimene mõte, kui silmad avasin oli, et täitsa lõpp, see ongi tehtud, ma saan nüüd öelda, et ma olen vähivaba. Operatsiooni ajal saadeti rind esmasele mammograafia uuringule, kust selgus, et kasvajat seal enam ei olnud. Lisaks läks see veel mikro ja makrotasandi lisauuringutele, et teha kindlaks keemiaravi edukust. Seda edukust kinnitasid 3 nädala pärast sõnad digiloos “tegemist on täieliku ravivastusega”. Ma olingi päriselt vähivaba. Mäletan, kuidas doktor Lehtsaar operatsioonijärgsel armi ülevaatusel vastuseid digiloost luges, pööras ümber ja seekord tal oli lai naeratus näol. Täna, kui vaatan ennast peeglist rinnaarmiga tuleb ka minul naeratus näole, sest tunnen, et see on minu sõjahaav. See näitab, et ma olen oma elu eest võidelnud ja see on imeilus, et see haav seal on ja see sinna igaveseks jääb. Ma ei häbene seda ja ma ei tunne kuidagi, et ma oleksin vähem naine, et ma olen ühe rinnaga.

 
Peale operatsiooni taastusin kuu-kaks ja edasi ootas mind ees veel kiiritusravi kokku 25 korda ja immuunravis käimine iga 3 nädala tagant. Juhul kui mõni kasvajarakk võis veel peale operatsiooni ellu jääda, siis need nüüd hävitati kiiritusraviga. Kiirituse lõpus tekkisid mul põletused rangluu piirkonda ja mul oli keeruline rinnahoidjat proteesiga kanda, kuid küll ka need haavad ära paranevad. Keemiaravi kõrvalnähtudest kimbutavad mind veel tänaseni vaid kaks - kõrvade kumisemine ja kuulmise kadumine siin-seal, ning kõrvetised. Praeguseks hetkeks on mul jäänud käia kahes immuunravis ja siis lähen pooleks aastaks arstide poolt puhkusele. Mul hakkab alles praegu kohale jõudma, mis ma läbi olen elanud. Üldises mõttes on minu peas vaid üks mõte, et hetkel on kõik absoluutselt hästi ja isegi, kui mu raviarst ei ütle välja seda lauset, et ma olen terve, siis mina ikkagi ütlen selle väga julgelt välja. Ma olen terve.”

 

Merili Reinlo 2 nädalat peale operatsiooni. Allikas: Erakogu.

 

Kust leida emotsionaalset tuge haigusega toimetulekuks?

“Ole oksendamiseni positiivne, sest see on ainus, kuidas saad ise oma keha aidata, et see ei oleks stressis ja suudaks vähiraviga toime tulla. Võta endale eesmärgiks, et sul on vaid üks siht silme ees. Tunneli lõpus on valgus, kuhu tahad jõuda ja külgede peal asub pilkane pimedus, kuhu sa ei vaata. Sa ei vaata otsa negatiivsusele, enesehaletsusele ja hirmudele vaid vaatad otse sinna, kus asub positiivsus.

Ära jää oma probleemis üksinda. Mul on väga vedanud, et leidsin meeletult suurt tuge oma lähedastest, nii emotsionaalses kui ka materiaalses mõttes. Algusest peale kinnitas mu perekond mulle, et minu ülesanne on praegu oma tervise eest võidelda ja mitte muretseda materiaalsete asjade pärast. Minu sõbrannad elasid mulle samuti igal sammul kaasa, ma olin hästi hoitud ja ma ei tundnud kordagi selle teekonna jooksul end üksinda. Suutsin jääda tugevaks, sest mu ümber oli nii palju headust ja armastust. Lisaks mõjus oma loo avalikult jagamine mulle teraapiliselt, sest sain endast palju välja rääkida ja hoiduda selle koorma alla mattumisest. Peale ravi alustamist ma ei mõelnud enam kordagi, et miks mina. Ma teadsin, see on minuni mingi põhjusega tulnud ja kui see on mulle tulnud, siis see tähendab, et ma pean oma suu lahti tegema. Ma kavatsen rääkida sellest nii palju, et halb hakkab, sest kellelgi võib olla sellest abi.

Kui sul ei ole lähedaste tuge või sa ei soovi oma lugu avalikult jagada, siis teised vähihaiged, kes elavad läbi sarnast asja on tegelikult parim viis oma loo jagamiseks, küsimuste küsimiseks, koos nutmiseks ja koos naermiseks. Näiteks Tartu Ülikooli kliinikumis on vähihaigetele erinevad tugigrupid. Lisaks on psühholoogiline abi vähihaigetele ja nende lähedastele tasuta. Omast kogemusest soovitan väga neid võimalusi julgelt kasutada, ka siis, kui sa tunned, et sa ei vaja seda abi. Parem on olla oma tunnetega ree peal, sest see hetk, kui sa enam ei jaksa ja kukud oma muredega kokku võib tulla väga ootamatult. Pea meeles, alati on võimalik leida need inimesed enda kõrvale. Lisaks tundsin oma arstide ja õdede poolt tugevat hoidmist ja kaasaelamist. Nad on väga suur osa iga haige raviteekonnast ja on oluline meeles pidada, et ka neile võib alati kurta oma asju.

Emotsionaalset tuge ei pea otsima vaid inimeste seltsist. Mäletan, kuidas kolme päeva vahele, alates sellest hetkest, kui ma haigusest teada sain kuni onkoloogi kabinetis istumiseni, jäi väga palju pisaraid ja enesehaletsust. Planeerisin väsimatult oma peas, kuidas serveerida emale, et kuidas minu matuseid pidada ja kellele minu asjad pärandada. Need olid minu elu kõige mustemad kolm päeva. Ühel nendest öödest tekkis mul tõsine paanikahoog, mille tõttu ma ei saanud enam läbi une hingata. Tollel hetkel oli mul hoiukodus kaks kiisupoega, kes selle peale tulid mulle mõlemad selja peale nurruma ja nurrusid niivõrd kõvasti, et tekkinud vibratsioon rahustas mind maha. Ma sain oma hingamise tagasi. Need kaks kiisupoega aitasid mul mõista, et nüüd on aeg võidelda ja mitte end haletseda. Ma saan terveks. Jätsin hoiukiisud endale, sest see öö andis mõista, et need väiksed tegelased on minu tervenemise võti. Ja ma võtan nad mõlemad, sest siis nad ei igatse mind nii palju, kui olen eemal ja ma tean, et mul on alati kodus keegi, kes võtab mind haiglast naastes vastu.

Kui on vähegi võimalik, siis jätka oma normaalse eluga. Mina küll jäin oma töö iseloomu tõttu haiguslehele, aga kui on vähegi võimalik, siis kindlasti soovitan tööl edasi käia. Lisaks, leida endale need hobid või ajaveetmisviisid, mis aitavad sul mõtteid mujale viia. Raviperioodi jooksul tuleb hoida distsipliini, et mitte lasta endal kukkuda auku. On inimlik ennast mingitel hetkedel haletseda ja selleks aega võtta, aga on väga oluline mitte jääda sellesse püsima.”

 

Merili Reinlo parukaga septembrikuus pärast haigusest tervenemist. Allikas: Erakogu.

 

Kust leida rahalist toetust, kui on vaja ravimit, mida Tervisekassa ei kompenseeri?

Tallinna Regionaalhaigla onkoloog Riina Kütneri sõnul katab praeguseks hetkeks Tervisekassa suure enamuse rinnavähi raviks vajaminevast ravist :“Tallinnas Regionaalhaiglas Sütiste 19 võtab igal päeval vastu 2-4 rinnavähiga tegelevat eriarsti. Esmaste vähikahtlaste või kinnitunud diagnoosiga patsientidele on igal vastuvõtule broneeritud kolm vaba aega, aasta jooksul ravime PERHis 560-580 uut rinnavähiga patsienti. Alustame diagnoosimist ja ravi enamasti vastuvõtuga kirurgi juures, kes vajalike uuringutulemuste saamisel suunab patsiendi konsiiliumi otsusel, kas kirurgilisele ravile või sellele eelnevale süsteemravile onkoloogide hoole alla. Olemas on lisaks ka kogemusnõustajad, psühholoog, taastusravispetsialistid ja toetusravi- ning valuravimeeskond. Uuendusena saame nüüd määrata veel täpsemalt kirurgilise ravi järgselt vajamineva raviskeemi ka kasvajakoe geneetilisel uuringul ja madalama taastekke riski korral vältida tsütostaatilist ravi. Hetkel pole kaetud veel iduliini mutatsioonide korral kaugelearenenud (või edaspidi ehk ka järelravis) kasutatavate PARP-inhibiitorite ravi.”

Kuid, mida teha siis, kui Tervisekassa ei suuda täielikult kompenseerida vähiravi? Vastab Toivo Tänavsuu, juhatuse liige Eesti suurimas eraalgatuslikus heategevusfondis Vähiravifond Kingitud Elu: “Vähiravifond Kingitud Elu eesmärk on toetada neid vähihaigeid, kelle ravi ei rahasta parasjagu Tervisekassa. Toetame rahaliselt igas vanuses abivajajaid, tasudes nende raviarved ning kinkides inimestele seeläbi võimaluse saada parimat võimalikku teaduspõhist ravi ning seeläbi lootuse ja võimaluse elada kauem oma lähedaste keskel. Ligi 10 aasta jooksul on fondist abi saanud kokku üle 2000 inimese vanuses 7-88. Oleme selle aja jooksul annetustega kogunud üle 20 miljoni euro. Lisaks vähihaigete toetamisele on fondi eesmärgiks heategevuse propageerimine Eesti ühiskonnas. Nii võib öelda, et me toetame nii haigeid kui ka terveid - anname Eesti inimestele võimaluse teha südamlikke heategusid. See on terapeutiline.

Rinnavähiga patsiente on meil igal aastal olnud umbes paarkümmend. Enamasti on nad vanuses 40-60. Hetkel aga näiteks on fondi töölaual taotlus 37-aastaselt naiselt, kes vajab ravimit, mis maksab järgnevatel kuudel kokku üle 12000 euro. Mitmete rinnavähiga naiste lood oleme avaldanud ka oma Facebooki lehel või nendest on juttu olnud meedias.

Abivajaja esitab abitaotluse koostöös oma raviarstiga siis, kui on selgunud, et tarvis on ravimit, mida Tervisekassa ei kompenseeri. Inimene täidab lihtsa taotlusvormi, millele arst lisab haigusloo, uuringute kokkuvõtte, suunamiskirja ning ravimi hinnakalkulatsiooni. Fondi nõukogu, kuhu kuuluvad onkoloogid ja hematoloogid mitmest erinevast haiglast, kinnitab taotluse, kui see vastab järgmistele kriteeriumitele: soovitud ravi on onkoloogiline, näidustatud ja tõenduspõhine. Vastus tuleb abivajale reeglina umbes nädala jooksul.”

 

Aga alternatiivravi meetodid?

Alternatiivravi meetodite ulatusliku propageerimisega puutus haigusperioodil kokku ka meie kangelanna Merili. “Kui räägime naturaalsetest meetoditest nagu ravimtaimed, teed või jooga, siis on need tervisele ohutud ja ma ei näe halba nende tarbimises. Igal juhul on kõige olulisem usaldada meditsiini ja arutada kõik võimalikud meetodid läbi oma raviarstiga. Kuid, on olemas ka mittekontrollitud alternatiivsed meetodid, mida massiliselt sotsiaalmeedias vähihaigetele propageeritakse. Kui jagasin avalikult ravi algust sotsiaalmeedias, siis postitas ka minu postkasti selliseid kirju, kus pakuti raviks MMS (*i.k Miracle Mineral Supplement) ehk mineraalset toidulisandit. Mind tõsiselt vihastasid need kirjad, sest ma tundsin, et rünnatakse meeleheitel vähihaiget, kes haarab kinni absoluutselt kõigest, et oma elu hoida. MMS ei ole meditsiini poolt kontrollitud ega turvatud meetod. MMS ei tee terveks kuidagimoodi. Tüüpiline argument, millega MMSi austajad vastu ründavad on, et keemia on ka mürk. Jah, keemiaravi on ka mürk, aga see on kontrollitud, see on väga individuaalne ja sa oled ravi ajal pideva järelvalve all. MMS kasutavad haiged aga kahjuks oma suva järgi, mille tagajärjel lükatakse ravi edasi ning tulemusena võib inimene juba paari kuu pärast surnud olla. Ja siis hakatakse selles süüdistama meditsiini. Seega, ma paneks siinkohal südamele, et palun, kallid inimesed, kes te võitlete vähiga, ärge kasutage igast jama ja ärge usaldage kõike, mille kohta internetist loete. Oma pea vähiga võitlust pidama minna on hoolimatu iseenda ja oma lähedaste suhtes.” 

 

Kuidas saan rindu iseseisvalt kodus kontrollida?

Merili leiab tagasivaadates, et kui oleks olnud üks asi, mida ta oleks soovinud teada enne rinnavähi diagnoosi saamist oleks see kindlasti olnud see, kuidas õigesti oma rindu iseseisvalt kontrollida. “Iga naise rutiinis peaks olema enda rindade regulaarne kontrollimine,” arutleb ta veendunult. Kuid, kuidas seda ikkagi teha? Tallinna Regionaalhaigla onkoloog Riina Kütner õpetab, kuidas teostada iseseisvalt enesekontrolli kindlal kuupäeval kord kuus.

“Enesekontrollil on soovitatav kõigepealt rindu peegli ees uurida ja pöörata tähelepanu iseloomulikele sümptomitele nagu rindade kuju ja suuruse muutused, nibu sissetõmme, koorikute ja haavandite teke rinnanibule, rinna punetus ja eritis rinnanibust. Seejärel, peaks rindu komplema, et avastada sinna tekkinud tihendeid. Soovitav on rindade palpatsiooni teha peale menstruatsiooni, mil rinnad on tavaliselt pehmemad. Kontrollida võib näiteks lamades või duši all seistes, tehes palpeerides sõrmedega väikesi ringe kogu rinna koe ulatuses. Samuti võiks kontrollida ega kaenla alla pole tekkinud tihkemaid sõlmi. Iga leitud tihend ei ole kindlasti pahaloomuline, eriti nooremas eas, küll aga peaks selle iseloomu siiski täpsustama perearsti, günekoloogi või eriarsti juures. Ilma saatekirjata saab pöörduda ka rinnakabinettidesse. Tahan rõhutada, et enamasti ei põhjusta vähikolle mingeid tundmusi, ta ei valuta ja väikest tihendit ei ole ka kuidagi tunda. Seega „esmaseid“ tunnuseid siin välja tuua ei saa.”

Rinnavähi tunnused.

 

Sõeluuringute teenusejuht Maria Suurna Tervisekassast kutsub 50-68-aastased naisi osalema rinnavähi mammograafilisel sõeluuringul: ”Sõeluuringul osalemiseks tuleb panna kinni aeg kliinikusse või mammograafiabussile. Kodulehel soeluuring.ee/rinnavahk/ on toodud kliinikute kontaktid ja üle Eesti sõitvate mammograafiabusside ajakavad. Sõeluuringu kutse-saatekiri on patsiendiportaalis ja selle kaudu saab aja lisaks kinni panna ka digiregistratuur.ee lehel. Oluline on märkida, et ka need naised, kes ei ole sel aastal sõeluuringule kutsutud, kuid kellel on mure või küsimus rindade kohta, saavad samuti pöörduda naistearsti saatekirjaga mammograafiale või ilma saatekirjata rinnakabinetti. Kuigi sõeluuring on mõeldud kindlas vanuses naistele, kel ei ole viimase viie aasta jooksul rinnavähki ega ka kaebuseid olnud, peaksid tegelikult igas vanuses naised oma rindu jälgima ja kahtluse korral kohe oma perearsti või naistearsti poole pöörduma.”

 

Me kõik soovime, et rinnavähist räägitaks rohkem sotsiaalmeedias ja see saaks suuremat kajastust reklaamides, kuid kuni maailm veel sinna jõudnud ei ole, ole sina see, kes aitab sõnumil levida sulle oluliste naisteni. Jaga blogi ja veendu, et rindade kontrollimine saab osaks ka nende igapäeva rutiinist. BonBon Lingerie tänab kõiki osapooli naistele hindamatu step-by-step juhendi loomisesse panustamise eest.

Naistelt naistele, rinnavähi vaba maailma jaoks

 

BonBon Lingerie, 

Sinu rinnahoidja ja rinna hoidja

 

Loe ja vaata lisaks:
Tervise Arengu Instituudi Vähk Eestis Uuring

Rinnanäärmekasvajad

Mammograafiabussid

Sõeluuringud

Vähifond Kingitud Elu abivajajale

Vähifond Kingitud Elu annetajale

Merili Reinlo Youtube

Merili Reinlo TikTok